Sündmused

Pilet 2.-

Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan

Esmakordselt näeb avalikkus režissöör Dorian Supini uut täispikka dokumentaalfilmi "Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan" 25. augustil kinos Sõprus. 

„Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud, mida ta ise töövihikuteks nimetab. Nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks.

Sääraseid vihikuid on paljude aastate jooksul kogunenud sadu. Need on tavalised noodivihikud, mille noodijoontele on püsima jäänud, justnagu jälg joontest tema peopesas, elujoon ja surmajoon, armastuse joon ja loomingu joon, mõistuse joon – kokkuvõttes pikk elutee. Juba sündides oskas Pärt muusikameres „ujuda“. Ja peagi, otsekui rätik rõõmu- ja kurbuspisarate jaoks, ilmus noodivihik muusika ja sõna tarvis. Millegi otsingu tarvis, millele ei leidu nime, nagu pole sellel ka lõppu.

Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt neid vihikumärkmeid koos Immo Mihkelsoniga. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igal leheküljel leidub mõni rõõmus või kurb ootamatus. Esineb midagi arusaamatut, kuid esineb ka õpetlikku. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, meenutusteks, avastusteks. Näeme inimest, kes oma teed otsib. Ja me mõistame, et see tee on ahtake.

Filmis on kasutatud palju niinimetatud koduvideoid. Arvo Pärt on heasüdamlik ja töökas, heatujuline ja hooliv inimene, helilooja, abikaasa, isa, vanaisa.

„Isegi kui ma kõik kaotan…,“ kirjutas Arvo Pärt ühte oma vihikutest. Mida ta sellega öelda tahab? Millest ta räägib?

Võib-olla on ta leidnud „põllusse peidetud aarde“?

Kuidas sellest küll aru saada…

Kas see tähendab, et sellel „kõigel“ pole tema jaoks enam mingit väärtust?

Kas see tähendab, et leidub midagi hoopis muud, mingi aare, mille eest võib selle „kõige“ ära anda?

Mis aare see niisugune on?

Sellest meie film räägibki.

Režissöör: Dorian Supin
Stsenarist: Dorian Supin
Operaator: Dorian Supin
Heli: Mart Kessel-Otsa
Montaaž: Kadri Kanter
Produtsent: Reet Sokmann
Tootja: Minor Film
Kontakt: Reet Sokmann, reet@fseitse.ee

Film on valminud koostöös
Universal Edition AG, Vienna 
Arvo Pärdi Keskus 

Filmi tegemist toetasid
Maarja ja Indrek Neivelt
Natalie ja Hillar Teder
Toomas Annus
Tiina Mõis - AS Genteel 
NG Investeeringud

Eesti Filmi Instituut 
Eesti Kultuurkapital

© Minor Film 2015

REŽISSÖÖR

Dorian Supin (sündinud 25. septembril 1948 Leningradis) 1950. aastal asus perekond elama Eestisse.1971. aastal lõpetas Leningradi Põllumajandus Instituudi, taimekaitse erialal. Aastatel 1975–1997 töötas Eesti Televisioonis, “Eesti Telefilmis”, multioperaatorina, operaator assistendina ja režissöör-operaatorina. Asutas 1997 oma filmitootmisfirma Minor Filmi ja töötab vabakutselise stsenaristi, operaatori ja režissöörina.1998. aastal asutas koos 6 filmiloojaga filmistuudio F-Seitse, mille üks osanikke on praeguseni. 

Dorian Supin on olnud enam kui 60 dokumentaalfilmi stsenarist, operaator ja režissöör ja 2 täispika mängufilmi operaator ja ühe lühimängufilmi režissöör.

TOOTJA

Minor Film (esialgse nimega Kakskümmend neli) on asutatud 19.06.1996. a.

Osaühing Minor Film on režissöör Dorian Supini firma mis on asutatud autorifilmide tegemiseks.

Osaline filmograafia: Dokumentaalfilmid “Eraelu” (1998), “Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov” (2008), “Arvo Pärt - isegi kui ma kõik kaotan” (2015). Muusikaline õppefilm koolidele “ Mängime Pärti” ja “Proovime Pärti” (2012). Heategevusprojekt “Heategevuskontsert Ristija Johannese kooli toetuseks” (2013).