2021

"Ma ise ilutegija", nii võid Sa enda kohta öelda küll, sest kõik, mis Sa teinud oled, on kantud ilumeelest.

"Kust see laps need laulud võtnud ?" küsib rahvaluule.
Ikka kodust, algallikas on seal. Vanaema põlled ja pearätid, ilusad asjad ümberringi mõjutavad lapse arusaamasid ja kujundavad ilumeelt. Näha ilu, tunda ilu argipäevasteski asjades on eriline anne, mis antakse kaasa emapiimaga, ainult et seda peab ikka laskma kasvada ja areneda. Sinuga ongi nii läinud.
Sul on armas kodu, kus elad ema Ida ja isa Peetriga, saad olla veel laps. Seda rõõmu on antud vähestele. Sul on tütred Thea ja Hanna, oled vanaema Thea pisipojale. Sul on vennad Arvi ja Rein, kelle pered nii lähedased ja kallid. Tädi Olga Sinka, ema õde, töötas aastaid Nuia keskkoolis käsitööõpetajana, oli tark ja nõudlik õpetaja, küllap temalgi on oma osa Sinu kujunemisel.

Omad inimesed, lähedaste ring on meile tähtsam, kui arvatagi oskame, eriti nüüd, kui terve ilm me ümber on nii hirmutav. Ja käsitööd tegevad naised, keda oled nüüd juba aastakümneid juhendanud, on sõpruskond, kes Sind kõrgelt hindab ja omamoodi hoiab.
Kunagi tulid Nuia rahvamaja käsitööringi, mida juhendas Meida Saul. Aastast 1989, kui Meida ringi Sulle üle andis, on möödunud juba 31 aastat. Nüüd oled ise teenekas käsitöömeister, oled aidanud hoida ja säilitada rahvuslikku käsitööd ja kultuuri.
Me teame, et oled õppinud Tallinna Kergetööstuse Tehnikumis. Aastatel 1994-2002 olid Karksi-Nuia rahvamajas kunstiline juht, 2002-2007 töötasid kunstnikuna Karksi-Nuia kultuurikeskuses.
Kogu Su elu ja töö on seotud käsitööga - täienduskoolitused ja erinevad valdkonnadki, nagu 1990. a rahvarõiva valmistajate õpetajate kursus, 2001. a kujunduse ja kirjakool, 2004. a taimeseade ruumis. Ka praegu oled Sa õpilase rollis, õpid Viljandi kultuuriakadeemias Viljandimaa rahvarõivaste kaheaastastel kursustel Halliste rahvarõivaid tegema. Ja jälle päris otsast peale.

Sinu käsitööringi naised hindavad ja hoiavad Sind väga, küllap oled sellest ammugi aru saanud, aga kordamine on tarkuse ema. Oleme aastaid käinud Saku Suurhallis mardilaadal, igal aastal paned meie töödest välja näituse. Näitus tuleb ka sellel hooajal. Peame sünnipäevi, igasuguseid tähtpäevi, oleme nagu üks suur pere. Kes kord ringi tuleb, see ka käima jääb - tullakse Pollist, Remsist, Lillist...
Oodatud on kõik, kel asja vastu huvi, ka Sina, lugeja, oled oodatud, meil on veel üks lauanurk vaba!

Jõudu Sulle, Tiina, ja palju õnne!

Käsitööringi loal ja volitusel Eva Mägi

Heino Luik sündis 27.juunil 1946. aastal Karksi vallas Oti külas Luige talus.
Oma esimesed tarkuseterad ja suhtumise ellu sai kaasa kodust ja Longi Algkoolist. Järgnes keskhariduse omandamine Nuia Keskkoolis, mille lõpetas neljanda lennuna 1964. aastal.
Maal kasvanud ja talutööde oskustega noormees suundus eriala omandama Eesti Põllumajandus Akadeemiasse, et lõpetades asuda tööle spetsialistina kodukohas. Nii algaski tema töömehepõlv 69. aastal Nuia EPT-s maaparanduse töödejuhatajana.
Omandatud oskuste realiseerimine oli esimeseks suureks väljakutseks Karksi-Nuia paisjärve ehitamise tööde juhtimisel, kuna see paisjärve projekt oligi tema diplomitöö EPA lõpetamisel. 1972, aastal täitus maaliline Karksi ürgorg kauniks veesilmaks.

Tänu omandatud teadmistele, täpsusele ja suhtlemisoskusele on Heinot saatnud tööalane edu. Tema aktiivne ühiskondlik tegevus on olnud positiivselt määrav vallaelu edendamisel.

Aastastel 1999–2009 juhtis Heino Luik vallavolikogu tööd. Tänu kohalike olude tundmisele ja heade juhi omadustele, suutis ta tasakaalustatult juhtida volikogu tööd, mis tagas antud perioodil omavalitsuse stabiilse tasakaalustatud arengu. Ta on olnud ka volikogu revisjonikomisjoni esimehe ametis.

Heino oli aastaid Muinsuskaitse Seltsi liige ning osales Vabadussõja mälestussamba taastamisel, olles komitee juhatuse liige.
Alates 2010. aastast kuulub Heino Luik Karksi-Nuia Pensionäride Ühenduse juhatusse.
Suure pühendumise- ja missioonitundega jätkab ta oma isa jälgedes tegutsemist Karksi-Nuia õigeusu kirikus alates 1980.aastast kirikuvanemana ja 1993.aastast EAÕK Karksi-Nuia Püha Aleksei koguduse juhatuse liikmena. Talle on oluline, et 1876. aastal ehitatud kirikuhoone kui sakraalehitis täidaks oma funktsiooni ning jääks püsima kultuuriväärtusena vaatamisväärtuseks meie kodulinnas ja pilgupüüdjaks turistidele. Kirik on kantud Muinsuskaitse registrisse ehitismälestisena 15.12.1997.a.

Heinol on hulga hobisid, neist tähtsamad mündi- ja margi kogud, ristsõnade lahendamine ja rahvatants. Viimasel ajal on lisandunud veel üks hobi. See on malemäng arvuti vastu, milles partiide arv ligineb selle aasta lõpus 5-le tuhandele.
Heino mäletab täpselt kui Lille-Astra Arraste tegi ettepaneku tulla tantsima, See oli 10. jaanuar 1970. a. kui ta esimest korda astus rahvatantsuproovis põrandale. Selle rühma „Tantsurõõm“ oli loonud Alfred Kuut 1956. a., mille 65-ndat aastapäeva tänavu tähistatakse. Nüüdseks on Heino veetnud rühmas üle 50. aasta ja õppinud selgeks üle 100 rahvatantsu ja veel seltskonna- ja ballitantsud, millega rännanud mitmes välisriigis.
Ta on tantsinud ka 3 aastat „Sõleseppades“, millega osales kontsertreisil „Kukerpillidega“ India Vabariigis. Kultuurireisidel on käinud veel Soomes ja Rootsis. Kuid kõige südamelähedasemateks ja meeldivamateks peab Heino ülesastumisi oma vabariigi üldrahvatanstupidudel, milledest osa võtnud 10-nel korral ja kindlasti ka esinemisi oma kodupubliku ees. Läbi rahvatantsu on ta aastakümneid viljelenud meie mulkide kultuurilugu.
Heinot iseloomustatakse kui punktuaalset distsiplineeritud rühmakaaslast ja samas toredat seltskonnahinge. Heino Luik on tänulik oma endistele tantsujuhtidele Lille-Astra ja Anneli Arrastele, Enna Vallasele ja praegusele Birgit Kruusele, kes tema rühma rasketel hetkel oma hoole alla võttis.

EAÕK Karksi-Nuia Püha Aleksei koguduse ja Karksi-Nuia Pensionäride ühenduse nimel Olga Palu

Ansambel Lustipilli poolt on sel aastal Karksi kihelkonna kultuuriloojate auraamatusse kantavate isikute nimistu täienduseks nomineeritud ansambli pikaaegne trummimees Jüri Vollmann, kes tähistas sel aastal oma 80. sünnipäeva.

Jüri Vollmann liitus ansambliga Lustipill 2005. aastal, praegu on ta ansamblis kõige auväärsemas eas ja kõige suurema muusikupagasiga pillimees.

Jüri on pärist Tallinnast ja kasvas üles väga musikaalses peres. Tema isa, Eduard Vollmann, oskas viiulit mängida, ema aga laulis kenast ning Jüri lõi pottidel-pannidel rütmi kaasa.

Tõsisemalt hakkas Jüri trummilöömisega tegelema koolis kui ta oli 8. klassis (1956 a). Sel aastal loodi Tallinna 10.keskkooli (praegune Nõmme Gümnaasium) tantsuorkester. Pärast kooli mängis ta trummi veel Ehitajate klubis, Sossi klubis, Horre Zeigeri bigbändis jne.

1980. aastal vabanes trummilööja koht Kalevi Puhkpilliorkestris, varasemalt mängis seal Paavo Järvi. Jüris otsustas kandideerida vabanenud kohale ning saigi niimoodi Eesti ühe kuulsaima puhkpilliorkestri liikmeks. Järgesid põnevad välisreisid, millest esimene oli Tšehhoslovakkiasse.

Jüril on olnud au koos musitseerida paljude kuulsate Eesti pillimeeste ja lauljatega, nagu näiteks Hans Hindpere, Jossif Šagali, Aleksander Rjabovi ja Valter Ojakääruga. Lauljatest võib esile tuua koostööd Anu Antoni, Helgi Sallo, Marju Kuudi, Uno loobi ja Silvi Vraidiga.
Horre Zeigeri bigbandis mängis ta koos Viljandist pärit pillimeestega.

Pärast Viljandimaale elama asumist 1991. aastal, liitus Jüri Viljandi tuletõrjeühingu puhkpilliorkestriga. Hiljem lisandusid sellele veel Viljandi bigbänd ja Viiratsi diksiländ orkester.Juba kuusteist aastat hoiab Jüri kindlat rütmi ja õiget kurssi meie Lustipilli ansamblis.

Me tunneme teda kui rõõmsameelset, laia naeratusega meest, kes ei hoia oma kogemusi ja teadmisi vaka all, vaid jagab neid oma tohutust pillimehepagasist kõigile, kes seda vajavad.

Ansambel Lustipilli nimel, ansambli juhendaja Valdur Ilves.